Tuuleveski on ehitatud umbes 1868 aastal, selle torni osa seinad on looduskivist nagu graniit jms. Torni funktsioon oli esialgselt olla aluseks ja mahutiks suurtele veski mehhanismidele.
Torn on 20 meetrit kõrge.
Tuuleveski kuulus algselt saksa paruni mõisa juurde (Valdgale Muiza), mille omanikuks oli perekond von Fircks (elasid Baltikumis alates Teutooni Ordu aegadest XV sajandil; nende vapp näha ülal paremal) kuni 1921. aastani, mil põllumajandusreformi läbiviimise tagajärjel oli parun sunnitud Lätist lahkuma (Lätist sai iseseisev riik pärast esimest maailmasõda). Kuulu järgi ostis veski peale paruni väljasaatmist üks mõisa maadel elanud sepp Jankevic, kelle järeltulijad elavad siiani "sepa majas", 100 meetri kaugusel veskist , ning vajadusel hoolitsevad selle eest. Kahjuks ei ole mingit teavet veski möldri kohta, aga kroonikates on kirjas, et tuulikus jahvatati teravilja isegi pärast teist maailmasõda.
Kuni 60-ndateni läks tuuleveski lähedalt mööda kitsarööpmeline raudtee auruveduritele ( mida kõnepruugis naljaviluks "TCHU-TCHU-Rongiks" kutsuti. Selle koopia on säilinud Talsi Tehnoloogia Muuseumis (Caleijs Muzeum).
Esmalt hävines osa katusest, siis üksteise järel tiivad ja muud osad, mida tassiti laiali ehitusmaterjaliks ja küttepuudeks. Külmad talveilmad hävitasid ülejäänu. 2000. aastaks, pärast 40 aastat ilma katuseta, oli veskist järele jäänud vaid koonusekujuline torn, mis püsis koos veel vaid tahtejõu abil, sest enamik segust kivide vahelt oli kadunud . Tuuliku masinavärk oli selleks ajaks peaaegu täielikult hävinenud ning see vähene, mis oli säilinud, ei olnud taastatav.
Alates 2001. aastast on veski torni kallal teostatud renoveerimis- ja rekonstrueerimistöid, mille käigus paigaldati katus ning ehitati rõdu , kust avaneb 360-kraadine panoraamvaade. Kõik algsed talad ja põrandad on taastatud, lisades originaalseid lahendusi nagu kahekordsed põrandad (funktsionaalsed õõnsused 2. ja 3. korrusel), keskne aatrium koos eripäraste ustega jne.
Praegu külastab tuuleveski torni lugematul arvul turiste ning seal korraldatakse erinevaid üritusi (sünnipäevad, pulmad, matkaliste grupid, jne.).
Ainuke , mis meenutab veski kunagist ajalugu on käsikivi, mille abil saab jahvatada "õnne jahu". Veski on tavaliselt avatud kevadel, suvel ja varasügisel. Kui torn on avatud, lehvivad üleval rõdul ühe või mitme riigi lipud. Ekskursiooni saadab giid, kes kõneleb läti, saksa, itaalia või inglise keeles.
Kas oleme teis huvi äratanud ? Plaanite külastada Lätit ?
Võtke meiega ühendust täiendava informatsiooni saamiseks!
